Laupäev, 30. august 2003, Santo Domingo
Laupäeval olen hommikupooliku härra de Hostose palvel tööl ning pääsen tulema kella 12ks (loodan, et laupäevane töötamine ei saa olema reegliks.). Tulen koju ja läheme Myriami, Maximo, Sandra ja Anitaga Zona Colonial’i avastama. Myriam on praktikant firmast millega meie ettevõte väga tihedalt koostööd teeb. Ta on pärit pisikeselt Guadeloupe saarelt Väike ste Antillide saarestikust (mis eraldab Kariibi mere lõunaosa Atlandi ookeanist).
Reede, 29. august 2003, Santo Domingo
Reedel saan juba oma esmese palga kätte. 2500 peesot (1000 eek) kuue päeva töö eest. Palka makstakse kaks korda kuus, 15. ja 30 kuupäeval. Olen enda üle väga uhke ja uudistan pihku pistetud tsekki nagu vasikas aiaväravat. Ma pole ealeski tsekkidega arveldanud. Eestis jäeti see etapp ju panganduses täiesti vahele. Ilmselt küsin kellegi kohaliku omale appi panka tsekki rahaks pöörama. (Read on …)
Kolmapäev, 27. august 2004, Santo Domingo
Kolmapäeva õhtul läheme AIESECi iganädalasele kokkusaamisele 27 de Febrero tänavale. See on lai magistraaltänav Santo Domingo kesklinnas, kus kahe sõidurea vahel on jalakäijate ala koos moodsate abstraktsionistlike skulptuuride ja lugematute välipubidega. Kliima tõttu saavad nad siin endale lubada ehitada statsionaarseid välipubisid. Tantsime merenget ja salsat, võtame väikesed karastavad joogid, ajame juttu. Pean paar korda punastama, kuna pole suutnud meelde jätta kõikide varem kohatud inimeste nimesid. Katsun ennast välja vabandada, kuidas oskan. Teeme Rossyga läbi väikese seikluse, püüdes kell 12 öösel lahti vahetada minu 1000 peesost. ;-)
Santo Domingo, esmaspäev 25. august 2003
…põhja merengerütme mängiva raadio oma näguripäevi näinud sõiduautos, kargab välja ja paigaldab pakkekummiga sõiduki katusele taksoplafooni. Hetkega on autost saanud concho – ehk maakeeli ühistakso. Taksojuht hakkab kätega vehkides üle muusika täiest kõrist “Arríba! Arríba!” karjudes ümber auto käima ja auto katusele põrutama, niiet vaene romu on iga hetk koost vajumas. Hetke pärast ongi autos neli reisijat läheb sõiduks. Sõidu ajal conchojuht kasutab piduri asemel pasunat. Võibolla sellpärast, et concho on piisavalt suur ja romu, et tal sellest kahju pole aga võibolla ka sellepärast, et pidurid juba ammu ei tööta.
Cabarete, pühapäev 24. august 2003
…kui tina tuhka ja läheme randa. Rand on kaunis – palmid, kena liiv ja sini-sinine meri. Laht on vastavalt koha kuulsusele paksult purilaudureid ja parasurfijatest pungil. Käime suplemas ja teeme liival mõned Baywatchi pildid. Mina ja Til korjame reisilt kaasavaraks ka kerge päikesepõletuse.
Õhtul taas 4 tunnine bussisõit tagasi St. Domingosse ja ruttu magama. Homme on tööpäev.
Rannavalve pilte on suuremas valikus siin.
Cabarete, laupäev 23. august 2003
…ei tõuse loomulikult keegi õigeks ajaks üles, ja magame Cabarete bussi maha. Lõpuks saame Carolina, James (mõlemad DR MCst), Andres (Kolumbia CEED MCs), Til (sakslane, ta vend abiellub siin Carolina õega) ja mina ühele bussile ja sõidame 4 tundi Cabarete’sse.
Santo Domingo, reede 22. august 2003
…mind vihmaga ja lennuk rappub maandumisel päris kõvasti.
Passikontrollis jooksutatakse pisut ringi, kuna saatkond on viisa kirjutamisel pisut sodinud, tundus onklile asi kahtlane ja ta saadab mind migratsiooniametniku juurde. Migratsiooniametniku laua taga istuvad kaks noormeest Venemaalt, kellega törts vene keelt puhun. Nad on siin tööasjus ja ei taha kümmet taala välja käia, et turistikaarti osta. Soovitan neil see väike kulutus teha, sest immigratsiooniametnikega on üldjuhul mõttetu kaubelda.
Kusagil Atlandi kohal, neljapäev 21.august 2003
Väljalennule eelneval öösel olen Neeme
ja Riinu juures (see on juba traditsiooniks kujunenud :-). Lennujaama tulevad mind ära saatma Maris ja Andri (tublid olete!).Check in tädi naeratab mulle oma ametlikku-virilat naeratust ja ütleb, et mul on liigraske pagas (kohver oli 21 kilo). Mu käsipagasit nähes läheb kulm päris kortsu – 2 seljakotti kogumassiga 12 kilo. Ei lähe läbi. Ma hakkan juba mõttes kohvrite sisust vähemolulisi asju välja viskama, aga mu üllatuseks soovitab tädi hoopis ühe seljakottidest lisaks checkinnida. Minugipoolest, ongi vähem tarimist! ;-)
Mu vana sõber tolliinspektor (see sama vunts, kes Malaisiast naastes mu kohvrit 45 minutit puistas) tõmbab (ilmselt tuttavat nägu nähes) mind turvaväravas kohe rajalt maha ja sorteerib mu käsipagasit. Peale selle läheb lend viperusteta.
Sama võib öelda ka Hamburgis veedetud päeva kohta – hulgun linnas veidi ringi, vahetan raha ja käin oma lennupiletil järgi. Lennufirma juhtub olema Hamburgi ülikooli peahoone kõrval, niiet loomulikult astun sisse ja otsisin üles AIESECi kontori. Sealt leidsin 3 AIESECarit, kellega käime kohalikus üliõpilaste sööklas söömas. Pärast jalutan läbi pargi oma ööbimiskohta ja vedelen seal. 
AIESECarid kutsuvad ka õhtul ühisele sushisöömisele, aga väsimust ja kõhna rahakotti arvestades pean paremaks kutse viisakalt ära ütelda ning Jugendherberge’s puhata. Järgmisel hommikul tuleb mul S-Bahni piletiautomaadi juures võtta vastu raskeid otsuseid – kas kulutada raha pileti peale ja riskida sellega, et ei jätku lennujaamas pagasihoiust kättesaamiseks või sõita jänest ja riskida trahviga kui vahele jään. Võtan siiki pileti ja õigesti teen, sest piletikontroll astub 15 minutit hiljem kupeesse. Õnneks on pagasihoid arvatust suts odavam, niiet kõik saab korda. Siis checkin, lennukisse ja edasi Pariisi. Pariisi jõudmisel mingit passikontrolli pole, jaluta rahulikult sisse ja asi vask. Nagu siseriiklik lend.
Niisiis taas lennukisse ja Santo Domingo poole. Lend on pooltühi, istun akna all ja minu kõrvalistmed on tühjad, niiet saan endale korraliku aseme magamiseks teha. Aknast pole niikuinii midagi vaadata – paljas Atlandi ookean. Teen paar desktopi taustapilti pilvedest.
Pilte reisist ja esimesest õhtust Santo Domingos vaata siit.
Kusagil Lääne India saarte lähedal, esmaspäev 12. oktoober 1492
“Caramba!” 
vannub elu, maailma ja eelkõige merd näinud itaallasest rändur Genuast ning sülitab järjekordse hamba üle parda ääre merre. Skorbuut ja liigsest rummikogusest ning meeleheitest tingitud kaklused on nii tema kui terve meeskonna hammastevaru silmnähtavalt hõrendanud. Aga mitte see ei ole genualase viha põhjuseks. Tal on suuremaidki muresid kui paar kadumaläinud hammast. Nimelt on tema kolmelaevase ekspeditsiooni meeskonnas viimastel päevadel sagenenud vastuhakud kaptenitele. Ilmselt pole kaugel aeg kui Pinta‘l või Niña‘l puhkeb mäss. Oma laeva meeskonda usub ta siiski veel mõnda aega ohjes suutvat hoida. Pealegi, Pinta äsjaremonditud taglas on neid paari päeva eest rünnanud oktoobrikuises orkaanis kergelt viga saanud, ning hädasti oleks vaja leida varjulist lahesoppi, kus seda kõpitseda. Ruttu, väga ruttu peab tal olema meestele midagi näidata, muidu on tagajärjed ennustamatud. Lubatud kullalastiga kõrgeaulise Kuninganna Izabella ette naasmise asemel oma enese meeskonna poolt raa külge riputatud saada? Pole just kõige meeldivam väljavaade…Ekspeditsioon on olnud teel juba mitmendat kuud, ja silmapiir ei paljasta ikka mitte midagi peale türkiissinise mere.
Äkitselt kaikub üle Santa María - sest just selline ongi genualase tüüritud laeva nimi – vahimadruse karjatus: “Maa!”
Süda hüppab Cristóbal Colón‘i ehk KRISTOFER KOLUMBUSE – sest just nõnda genualast kutsutaksegi – rinnus, ta haarab parda najalt pikksilma ja puurib ärevalt pilgu madruse näidatud suunda. Maa! Nad jõudsid siiski Indiasse! Genualane langeb tekile põlvili ning sirutab käed tänupalves taeva poole. Ta paneb leitud saarele nimeks San Salvador - Püha Päästja.
Päike tõuseb aegamisi merest, soojendades lootusekiirtega palvetava genualase selga.
On 12. oktoobri koidik, Issanda Aastal 1492. Genualane on just AVASTANUD AMEERIKA, kuigi ta ise elab oma surmani õndsas usus, et on purjetanud ümber maailma ja jõudnud Indiasse.
Järgmised nädalad ja kuud mööduvad kui linnulennul.
Kolumbuse kolmelaevaline eskaader leiab veel mitmeid saari. Sealhulgas koha, kus kohalikud suust tossu välja hingasid, läbi naljakate leherullide. Pärismaalased nimetavad lehti tabaco, ning Kolumbus otsustab seda saart kutsuda Cuba.
Laevastik liigub edasi ning 23. detsembri õhtupoolikuks jõutakse mägise saare juurde, mis Kolumbusele kangesti kodust Hispaaniat meenutab. Heldimusega annab rändur saarele nimeks La Isla Española – Hispaania Saar. Kuna õhtu on juba hiline, siis otsustab genualane siiski rannikust eemal ankrud sisse lasta ning alles homme saart avastama minna. Nii siiski ei lähe. Neid on maalt märgatud ning randa on kogunenud karjakaupa pärismaalasi, kes silmad pärani, merel loksuvaid imelisi puust monstrumeid uudistavad.
Laeva poole sõuab küla pealik. Pealik, kes on ennast kummaliste külaliste auks punase saviga kokku võõbanud, teeb külalislahkelt käte-jalgadega Kolumbusele selgeks, et saarel leidub pisut maad ida pool kulda. PUNANAHA (hispaanlased arvavad, et kohalike nahk ongi selline punane, siit ka indiaanlaste nimetus “punanahk”) vihje peale hetkegi aega viitmata hiivatakse ankrud ning minnakse kulda otsima. Selle järele siia Ida-Indiasse ju lõppude-lõpuks tuldigi!
Suures agaruses ei vaadata korralikult kuidas sõidetakse, ning 1492 aasta Jõululaupäevaks saab Kolumbus väga ebameeldiva kingituse – ekspeditsiooni lipulaev, tema enda juhitud Santa María, sõidab hoolimatult korallriifi otsa ning puruneb. Abivalmid punanahad päästavad, mis päästa annab ning veavad laeva tükikaupa rannikule.
“Ju siis selline oli jumala tahtmine,” otsustab Kolumbus kurvalt ning käsib laeva rusudest ehitada Uue Maailma ESIMESE KINDLUSE- La Villa de Navidad. Mõnda aega hiljem rajatakse saare lõunarannikule püsiasustus, millest hiljem kerkib Uue Maailma KÕIGE ESIMENE LINN – Santo Domingo. Kohalike seas tekitab paanikat ka nelja jala, kahe käe ja kahe peaga laeva pealt maha tormavad koletised – ratsanikud. Hobune on Kolumbuse eelses Uues Maailmas tundmatu elukas.
Heasüdamlikud kohalikud aitavad kõikjal, kuidas oskavad ning ei oska veel aimatagi, et nende puust monstrumitega kohale jõudnud valge mees toob kaasa nende tagasihoidliku tsivilisatsiooni õudsa lõpu…
Tsivilisatsiooni, millest jäid järele vaid “KANUU” (canoa), “TABACO” (tabaco), “VÕRKKIIK” (hamaca), “BARBECUE”, “ORKAAN”, “SAVANN”, KARTUL. Suurima mõjuga pärandiks eurooplastele on aga Hispaniola saare indiaandlastelt ilmselt SÜÜFILIS, mis pärast Kolumbuse esimese ekspeditsiooni naasmist kohe Vahemere ääres epideemiana vohama hakkab ja on ka üle 500 aasta hiljem ümber maailma üks levinumaid nakkushaiguseid.
Kolumbuse esimese randumise ajal elab Hispaniola saarel ca 400 000 pärismaalast. Kolmkümmend aastat hiljem on ebainimlik orjus kullakaevandustes ning kolonisaatorite Vanast Maailmast kaasa toodud haigused kahandanud saarel nende kogukonna vähem kui tuhande hingeni.
Järgmiste aastasadade jooksul tuuakse Hispaniola saarele sadu tuhandeid neegerorje aafrikast. Kohati on saarel 3 korda rohkem orje kui vabu koloniste. Neegrite, hispaanlaste, prantslaste ja väheste järelejäänud pärismaalaste omavahelisel segunemisel tekkivad mulatid on ka tänapäeval saare põhilisteks elanikeks.
