Travels

Asukoht: Ciudad Panama, Panama

Olen Kolumbia selja taha jätnud ja jôudnud Ameerika mandrit ühendaval kitsukesele maaribale millel nimeks Panama. Jään siia nädalaks, edasi liigun laupäeval 29.07 Santo Domingosse.

Lennujaamas pole mul kedagi vastas. Ootan oma kahe kompsu otsas pool tunnikest – ei kippu ega kõppu. siis võtan automaadist raha ning helistan kontaktisikule Ricardole. Njah, ta oli unustanud, et mingi eestlane tuleb. Et hakkab tulema ja jõuab tunni aja pärast. Ma ütlen, et pole hullu, ma võtan bussi keklinna kui vaja. Hästi, pean võtma bussi suunal “Tumba Muerto” ja minema maha “Universidad Usma” peatuses.

Lennujaamas pressivad taksojuhid iga paari minuti tagant peale – $25USD (300kr) linna jõudmiseks ja $40USD (480kr) kui kiirteed mööda. Saadan nad järjekindlalt kurele oma pakkumistega ning pärin, kust bussid lähevad. Taksojuhid viipavad lennujaamast välja. Pean veel ühelt politseinikult ja sissepääsu valvurilt küsima, (kes samuti soovitavad taksot) ennem kui bussipeatusse jõuan. Ka bussipeatuses pakutakse veel taksot ja hinnad langevad kuni $10ni (120kr) aga jään siiski enda aritmeetikale kindlaks, et $0,25 (3kr) bussipilet on mõistlikum kui isegi soodsaim $10 taksopakkumine. Pärast ca 1h bussisõitu korjab Ricardo mind Universidad USMA juurest üles ja viib enda juurde. Tal on oma maja ja väga ebatavaliselt ladina-ameerikale elab ta seal üksi (pluss kaks kassi, kellest ühe nimi on Triinu – selgitusi küsi Triinult :-). ütleb, et võtab alati enda juurde külalisi kui vaja. Väga meeldiv. Saan oma toa koos kliimaseadme ja madratsiga põrandal. Panen pagasi maha ja sõidame kohe välja. Kõigepealt ühe AIESECari juurde koju, kus rahvas vaatab DVD filmi ja pärast linnapeale klubidesse. Panama kesklinn paistab nii väikese linna kohta (umbes Riia suurune rahvaarvult) päris moodne, palju on kõrghooneid, infrastruktuur on korralik ja elanikkond on kirju.

Peolt koju jõuame siis kui juba väljas valge. Magan poole päevani ning pühapäeva pärastlõunal (või on see juba esmaspäeva pärastlõuna?) lähen linnast eemal olevat Panama kanalit ning Mirafloresi “veelukke” vaatama.

Panama kanal on 20. sajandi üks suurimaid insenerinduse saavutusi. Selle tegemisega on vaeva näinud kümned tuhanded inimesed, on nii mõnigi korporatsioon pankrotti läinud ja kanal on ka osaliselt põhjus, miks Panama on tänasel päeval iseseisev riik, ja mitte endiselt Kolumbia provints. Kanalit ehitati 20. sajandi alguses mituteist aastat, võideldes kollapalaviku, maalihete ja muude õnnetustega. Põhitegelased asja juures olid ameeriklased, kes aitasid Panamal Kolumbiast lahku lüüa, et siis ise värskelt iseseisvunud riiki oma lõa otsas hoida ning Panama Kanalit kui tõelist kullaauku majandada. Kõik läkski nii nagu jänkid planeerisid, 1903. aastal sai Panama iseseisvaks ja 16km laiune tsoon kanali ehituspiirkonnas jänkidele määramata ajaks võileivahinna eest rendile. 20. sajandi keskpaigas aga suutis Panama siiski viia ameeriklased nii kaugele, et määrati kuupäev – 31. dets 1999 – kui gringod peavad Kanali üle andma ja jalga laskma. Sellest kuupäevast kardeti suurt segadust ja ei usutud, et Panama saab kanali haldamisega üldse hakkama, aga vastupidi, Panama on kanali haldamisega väga hästi hakkama saanud ja hoopistükkis kanali efektiivsust suurendanud, sissetulekutest rääkimata. Kuue aastaga on Panama saanud Kanalist pea sama palju tulu, kui terveviimase viiekümne aasta jooksul jänkidelt renti saadi.
Kui kanalit möödunud sajandi alguses ehitati, oli lihtsam konstrueerida lukud ja kõik kanalit läbivad laevad nende abil 25m kõrgemale tõsta/langetada kui kaevata kanal läbi terve vahemaa ookeani tasemele. Panama on suht mägine maa ning kanali tegemine oli ilma selletagi piisavalt keeruline. Igatahes pumbatakse nüüd kõik Atlandilt Vaiksesse või vastupidi liikuvad veesõidukid lukkudes teisele veetasemele. Ja raha pumbatakse neilt ka selle eest välja ning mitte vähe – näiteks pildil olev Jaapani autosid transportiv laev peab maksma pool päeva kestva ülesõidu eest vastavalt kaalule $170 000USD (2,05milj kr). Njah, aga keegi ei virise, sest odavam ikka kui ümber terve Lõuna Ameerika loksuda, mis? Kõige väiksem summa – $0,36 kasseeriti 1928 aastal ühe tüübi käest, kes ujus läbi kanali ühest ookeanist teise.