Tantsud laudas ehk varahommikune lüps
Kolmapäev, 16. jaanuar, La Barra, Uruguai
Kui eile sai käidud nooblist restoranist ööklubiks muutnud tantsukohas tikkkkkontsadel reggaetoni sheikivaid latiinasid kaemas, siis täna võtab asi sootuks teise pöörde.
Hostelisse on ilmunud kamp hüperaktiivseid brasiillasi, kes kehutavad rahvast minema peole kuulsasse “Blu” klubisse linnast väljas. Mõtleme Raidoga, et läheme vaatame siis selle koha üle. Koht asub mingi 30min bussisõidu kaugusel La Barra linnaosas. Pidu algab loomulikult alles varajastel hommikutundidel. Brasiillased ei malda pikalt oodata ja panevad juba bussis möllu käima, niiet bussipugerik ähvardab ümber minna. Bussiseltskond – poolpurjus (riietuse järgi maapiirkondandest) teismelised – löövad rõõmsalt kaasa ja bussijuht vajutab mõruda ilmega gaasi juurde, et sellest loomakarjast kiiremini lahti saada. Nii me siis kihutame öise Punta del Este vahel, bussikatus brasiillaste möirgamisest ja trampimisest kummis.
Brasiillased muidugi magavad mürtsutegemise õhinas mahaminemise koha maha, ning peame tükk maad jalutama, ennem kui õigesse kohta tagasi jõuame. Mida lähemale “klubile” jõame, seda kahtlasemaks läheb mul tunne. Esiteks ei ole me enam ammu urbanistlikus ümbruskonnas, kõnnime praktiliselt karjamaa ääres kruusateel, hommikune kastelõhn ja sõnnikuhais kõditamas sõõrmeid. Taamalt on kosta mürtsuvat muusikat. Kui aga teelt ära keerame kohta, kus peaks olema superklubi, ei lähe heli ja pilt enam kuidagi kokku – seisame lääpas katusega siniseks võõbatud lauda ees, mille ukse kõrval seasulus seisavad dressides ja ruuduliste flanellpluusidega talumehed-naised. Otsin meeleheitlikult lehma-, sea- või lambakarja, aga ei näe kusagil. Ainult pikk saba noori seisab seasulu värava taga oodates lauta sissepääsu. Mõtlen endamisi, et küllap on kari alles laudas, oodates hommikust karjamaalepääsu. Ainus maahommiku idülli rämedalt lõhkuv element on laudast kostev mürtsuv kaheksakümnendate diskomuusika.
Olen peolemineku mõtte juba maha matnud ja tahan lauta seestpoolt näha juba puht kultuurilisest-antropoloogilisest huvist, ja olen seetõttu nõus ka sissepääsu eest küsitud 100 peesot maksma (50eek). Eks ole “kultuuriobjektide” külastamise eest rohkemgi makstud. Pääsemegi sisse, ja sellega ühtlasi mu viimane lootus sees sigu pulli tegemas ja mullikaid lammastega reggaetoni tantsimas näha kustub. Vaesed loomad on kusagile lageda taeva alla aetud, et inimloomad saaks nende ulualuses puusa nõksutada. Passin mõnda aega ja vaatan kuidas brasiillased püüavad meeleheitlikult õhtut päästa, kõiki ükshaaval tantsupõrandale vedades.
Pool tundi pärast saabumist lasen vaikselt jalga ja sõidan bussiga linna tagasi. Buss on endiselt täis purjus, koduste vahenditega üles mukitud maa-teismelisi, ainult et pole brasiillasi neid üles kütmas. Jõllitavad niisama.
